"Lugupeetud lugejad, infotehnoloogiast võib teadagi kõike oodata, ka programmeerimist. Kuid tundes veidikene Preili Luike isiklikult, siis seda, et Preili Luik kunagi progema hakkaks, ilmselt ei usuks keegi.
Sellegipoolest küsime temalt, mis tundeid see programmeerimise osa temas tekitas?!"
Preili Luik: "Esmalt, lubage pisut naerda - mina ja programmeerimine on justkui heeringas vahukooretordiga. No me ei sobi lihtsalt kokku. See on ilmselt üks vähestest tegevustest/asjadest, mis mulle üldse huvi ei paku. On tohutult tüütu, ja loomulikult milline ajaraiskamine, üritada mingit programmi panna tegema seda, mida tahad, kuid milleks peab tegema nii palju mõttetuid väikeseid lisaliigutusi, et üks lihtne idee korralikult töötaks. Müts maha nende progejate ees, kes seda suudavad - olete imeinimesed!
Sellegipoolest, üritasin selles eriti easypeasy (seda tõesti ta ongi) keskkonnas "Scratch", mida õpilased kasutavad, kusagil koolis, midagigi liikuma panna. Lihtsalt selleks, et veidi teemaga tutvuda ja kui aus olla, siis ka selleks, et mul oleks näidata, et ma ikka midagi teen seal tunnis. Valmis sai, nagu arvata võiski, mingisugune käkerdis - midagi tegi, natuke liikus. Kergelt piinlik isegi oli.
Siinseks esitamiseks aga see käkerdis ei sobinud, seega olles võtnud pikalt hoogu uue tegemiseks, üritasin ma siiski parema versiooni kokku klopsida. KAKS JA POOL TUNDI, ning valmis see munadepüha eri saigi. Lubage esitleda, minu lihavõttekass.
"Nonii, võib vist ennustada, et see oli Teil, Preili Luik, esimene ja viimane kord programmeerimisega tegelda?"
"Ega's midagi. Ootame põnevusega, kas Preili Luik veel progemisse sekkub või siiski mitte."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar